Seili on ilus aga omamoodi ka veidi spooky saar. Päeval on see nagu tavaline kaunis maakoht aga õhtul kottpimedas ja suure tuule-vihmaga ei tundu need tondilood nii ebareaalsed midagi .. siiski on ju kümned võib-olla isegi sajad inimesed omal ajal hinge heitnud selle väikse saare peal, mille pindala on vaid poolteist kilomeetrit ...
17.sajandil hoiti saarel esmalt leepreahaigeid ning seejärel, peale viimse pidalitõbise surma, 1960-aastateni, hulle. Kes Seilile läks, sinna ka jäi - tagasi sealt ei tuldud. Ainus ravi haigusega võitlemiseks oli Jumala sõna ning joogiks vaid allikavett ja "kodukootud" alkoholi, mille valmistamiseks olid pagulastel igati vabad käed. Saare vaatamisväärsusteks on vana puukirik, seaalne loodus ja kunagises vaimuhaiglas tegutsev Turu ülikooli instituut.
Aga meie vestlesime oma maailmapildist, pikalt ja sügavalt, enamus ajast. Õhtuti käisime õhtul saunas ja meres ujumas ja .. sõime-jõime. Mitte ühelgi reisil ega praktikal pole mind veel niimoodi toidetud, neli toidukorda ja kaks kohvipausi ... ja kool maksab kõige, ka toidu eest .
